emade ja tulevaste emade tugirühma projektitaotlus Hasartmängumaksu Nõukogule septembris 2007

avaldasime meie projektitaotluse eelkõige Avitusega seotud inimestele kasutamiseks.
soovi ja huvi korral võivad lugeda ka teised.
teeme heameelega koostööd kõigiga, kes on huvitatud sarnaseid projekte algatama.
kui kasutate meie projekti ideid ja sõnastust enda rahastamistaotlustes vm kirjutistes, eeldame et teavitate meid kasutamisest ka juhul, kui meiega koostööd teha ei soovi.
kasutamisest teavitamisi, koostööpakkumisi või lihtsalt kommentaare ootame käesoleva blogi kommentaaridesse või aadressil katrin.lumberg@gmail.com.

kogu taotlus on kättesaadav google dokumendina aadressil http://docs.google.com/Doc?id=dgx96s9j_263nhbk6m
eelarve aadressil http://spreadsheets.google.com/pub?key=pWcvsbUZYASwzRAqTwoTfbw

Projekti vajalikkuse põhjendus:

Sotsiaalministeeriumi statistika andmetel sünnitas 2006. aastal Eestis ca 14000 naist, neist Tallinnas ja Harjumaal ca 7000, seega on projekti sihtrühm väga arvukas. Uuringute kohaselt esineb sünnitusjärgset depressiooni kuni 20% naistel, neist umbes pooled vajaksid terapeutilist abi (Clay & Seehusen, 2004). Tugirühma ja -võrgustiku üks eesmärk on ennetada ja leevendada sünnitusjärgse depressiooni ja teiste meeleoluhäirete tekkimist emadel. Perspektiivis võiks ühes tugirühmas aktiivselt osaleda kuni paarkümmend naist (kes ei ole kõik korraga kohal, aga käivad regulaarselt), kes omakorda jõuavad aastas tugiisikuna igaüks kuni kümne teise emani, seega võiks ühe tugirühma abi aasta jooksul ulatuda läbi vabatahtlike võrgustiku kuni paarisaja pereni.

Lapsega koju jäädes aheneb isikute ring, kellega naine varem läbi käis. Meie tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis ei ole ka spetsialiste, kes hoolitseksid naiste eest peale sünnitust - see ei ole ei lastekliiniku, ämmaemanda ega naistearsti ülesanne. Vajadus praktilise abi järele peale sünnitust ka kodus on suur ning on tekkimas ka vastavad teenused, nt septembris 2007 tööd alustanud Ämmaemanduskeskus pakub ämmaemanda koduvisiiti (sh sünnitusjärgselt) hinnaga 450 krooni tund, mis paljudele ei ole majanduslikult kättesaadav, eriti kui selle hinnaga teenust kasutada regulaarselt mitmeid kordi järjest. Emale esmase koduse toe pakkumiseks ei ole vaja nii kulukat ja väljaõppinud spetsialisti, vaid suure osa emale vajalikust praktilisest abist saab osutada vabatahtlik eriväljaõppeta tugiisik.

Kirjeldatud võimaluse puudumisel püüavad emad oma isoleeritust leevendada, teiste emadega kontakti leida, kuuluvus- ja suhtlemisvajadust rahuldada ning praktilist nõu ja abi saada erinevates beebikoolides ja lastevanemate koolitustel, mis aga reeglina on orienteeritud lapsele või pigem ühepoolsele ja kindlal teemal info andmisele. Tugirühm võimaldab emadel ja tulevastel emadel osaleda rühmatöös ning tegutseda tugiisikuna, verbaliseerida oma praktilisi igapäevamuresid ja -rõõme, mis kerkivad esile lapse eest hoolitsemisel, kasvatamisel või juba last oodates või planeerides, samuti jagada oma kogemusi ja lahendusi.

Tugirühmas toetatakse teadlikult isiklike kontaktide tekkimist osalejate vahel, mille toel moodustub vabatahtlike tugiisikute võrgustik, mille kaudu emad vastastikku vabatahtlikult abistavad erinevates kriisisituatsioonides, sh äsja sünnitanud emasid. Abistamine võib toimuda otsese tegevusena - nt tuua poest toidukaupu, valmistada süüa, koristada, pesta pesu, kuid abistaja kohalolek annab värskele emale võimaluse ka igapäevamurede ja -rõõmude jagamiseks, praktilise nõu küsimiseks ning lihtsalt suhtlemiseks. Praktilistes kodutöödes abistajaks võib olla ka lapseootel ema, kes saab ise vastsündinuga toimetamist kõrvalt nähes kogemuse lähitulevikus ise lapsehoolduse praktiliste küsimustega paremaks toimetulekuks. Kogenum ema võib abistajana jagada oma kogemust ja oskusi lihtsate beebi hooldusvõtete omandamisel ja lapsega lähedussuhte loomisel. Edaspidi saavad võrgustikku kuuluvad emad vajadusel osutada vastastikku lapsehoiuteenust, organiseerida lasteriiete ja mänguasjade „ringkäiku“ jne. Tugirühm ja/või tugiisik saab lisaks otseste lahenduste pakkumisele julgustada emasid rääkima muredest, mida nad spetsialistile rääkimiseks peavad liiga tühisteks, samuti aidata vajadusel info leidmisel erinevate abivõimaluste kohta.

Tugirühma vedajatena tegutsevad samuti väikelaste emad, kellel on eelnev nõustamiskogemus, kuid mitte spetsiaalset eriharidust. Rühmajuhte on planeeritud vähemalt kaks, et vajadusel nt laste haiguste ajal oleks võimalik tagada vähemalt ühe rühmajuhi osalemine tugirühma kohtumisel. Aja jooksul võivad esimesest pilootrühmast „välja kasvada“ uued rühmavedajad ning uute rühmadega on võimalik laiendada tegevust nii erinevates Tallinna linnaosades kui teistes Eesti piirkondades. Kunagi ei jaotu rühmas osalejad ega tugivõrgustiku liikmed rangelt „abistajateks“ ja „abisaajateks“, vaid vastavalt oma elusituatsioonile ning ka ühes ja samas situatsioonis võib igaüks olla nii abi andjaks kui saajaks. Selline vabatahtlik aktiivne tegevus, enda olulise ja vajalikuna tundmine ning jõukohaste kohustuste võtmine ja täitmine annab ühtlasi paremad eeldused pärast lapsehoolduspuhkust aktiivselt tööellu naasmiseks.

Kuna rühmajuhtidel puudub nii psühholoogia- kui nõustamisalane eriharidus, on planeeritud üks kord kuus rühmajuhtide supervisioon nõustamisalase koolituse läbinud superviisoriga, kus rühmajuhid omakorda saavad jagada rühmatööga seotud kogemusi ja emotsioone. Tugiisikute võrgustiku laienemisel tuleb täpsemalt planeerida ka tugiisikute supervisioon, mida pilootrühma puhul teostavad rühmajuhid kas iganädalastel rühmakohtumistel või rühmakohtumiste vahelisel ajal.

Arvestades sihtgrupi eripära on planeeritud ka lastehoid tugirühmas osalejate lastele. Ema võib soovi korral olla rühmas koos oma (väikese) lapsega või jätta lapse(d) rühmatöö ajaks eraldi ruumi hoidja hoole alla.